Sitsiilia (Rooma provints)

Sicilia oli esimene provints, mille Rooma vabariik omandas. Saare lääneosa toodi Rooma kontrolli alla aastal 241 eKr Esimese Puunia sõja tulemusena Kartaagoga. Preetor määrati saarele korrapäraselt u. aastast 227 eKr. Hieron II juhitud Siracusa (Sürakuusa) kuningriik jäi iseseisvaks Rooma liitlaseks kuni lüüasaamiseni aastal 212 eKr Teise Puunia sõja ajal. Seejärel hõlmas provints kogu Sitsiilia saare, Malta saare ja väiksemaid saarerühmi (Egadi saared, Lipari saared, Ustica ja Pantelleria).

Rooma vabariigi ajal oli saar Rooma linna jaoks peamine teravilja allikas. Ekstraheerimine oli raske, provotseerides teisel sajandil eKr relvastatud ülestõusu, mida nimetatakse Orjasõdadeks. Esimesel sajandil süüdistas Cicero Rooma kuberneri Gaius Licinius Verrest suurepäraselt korruptsioonis. Rooma vabariigi lõpetanud kodusõdades kontrollis Sextus Pompeius Sitsiiliat Teise triumviraadi vastu. Kui saar aastal 36 eKr lõpuks Augustuse kontrolli alla läks, reorganiseeriti seda oluliselt, mitmes suuremas linnas rajati suured Rooma kolooniad.

Enamuse keisririigi ajast oli provints rahulik põllumajanduslik territoorium. Seetõttu on seda kirjalikes allikates harva mainitud, kuid arheoloogia ja epigraafia näitavad paljusid edukaid linnu, nagu Lilybaeum ja Panormus läänes ning Siracusa ja Catania idas. Need kogukonnad korraldati sarnaselt teiste Rooma keisririigi linnadega ja olid suures osas iseseisvad. Kreeka ja ladina keel olid saare peamised keeled, kuid räägiti ka puunia, heebrea ja arvatavasti muid keeli. Saarel oli mitmeid juudi kogukondi ja umbes aastast 200 pKr on ka tõendeid oluliste kristlike kogukondade kohta.

Provints langes veidi enne Lääne-Rooma keisririigi kokkuvarisemist aastal 476 lühikeseks ajaks vandaalide Põhja-Aafrika kuningriigi kontrolli alla, kuid tagastati varsti Itaalia kuningriigile ja läks lõpuks bütsantslastele.